Kiriklikud talitused, sügavalt juurdunud inimkonna ajaloos ja kultuurides, toimivad vaimse ja ühiskondliku sidususe sildadena, pakkudes indiviididele ja kogukondadele tuge elu olulisemate sündmuste - sünni, abiellumise ja surma - tähistamisel ning jäädvustamisel.
Keskendub tänulikkusele ja palvele ning annab kinnitust, et surm pole lõpp, vaid edasitee.
Matusetalituse saab läbi viia nii kirikus, kabelis, surnuaial kui mujal. Matuse aja kokkuleppimist on mõistlik alustada vaimulikust.
Matuse ettevalmistamiseks ja lahkunu meenutamiseks kohtuvad lahkunu lähedased vaimulikuga. Lisaks sellele ootab vaimulik neilt, kes kohtumisele ei tule, aga lahkunut hästi tundsid, lühikesi kirjalikke mõtisklusi lahkunust.
Kui peale matusetalitust toimub tuhastamine, on vaimulik valmis tulema ka urni matma. Kui mõni ristiinimene on maetud ilmalikult ja lähedastel hiljem selle pärast süda valutama hakkab, saab paluda vaimulikku hauda pühitsema.
Vaimulik on valmis tegema lähedastega ka peale matust leinatööd.